Kas kirjutasin tõesti viimati nii ammu?
Mul oli suur plaan kokku panna korralik artikkel oma viimasest peatuspaigast Brightonist, linnast, kus võikski lausa elada. Kuigi kirjutan alati heatujulisena ja kurvana ei suuda sõnagi öelda, tundub, et liigne vaimustus ei tule ka kasuks. Vabaduse linn, meri kivise ranna ja ujumisklubiga, hea humalane õlu, suve saabumine, rumalad armumised, pea on segi. Poolik jutt on olemas, lõpetan, kui tee taas sinna viib. Sealne klient oli väga rahul ja soovib mind tagasi, suurima hea meelega lähen.
Vahepeal käisin Viinis kallil sõbral külas (tegelikult oleks ju sellestki reisist kirjutada!) ja nüüd olen väikeses külas Londonist 40 minutit lõuna pool. Siin on mind tabanud väike langusmeeleolu ja igavus. Klient vajab mind vaid hommikuste protseduuride juures 4 tundi (sedagi pausidega) ja õhtul tunnikese, ülejäänud päeva võin ise sisustada. Kuigi ideid on palju, pole ma miskipärast suutnud midagi asjalikku teha. Kuna juunis ootab Eestis pulm, olen tükk aega mänginud mõtetega ringreisist kodumaal. Selline uneleja ma juba kord olen, olen elu aeg ette mõelnud sündmusi ja kujutanud jutuajamisi. Oleviku asemel elan tulevikus. Natuke olen siiski kohaliku eluga ka tutvunud ja ümbrust avastanud. Minu eriline armastus kuulub jalgradadele, neid on siin külas tõesti väga palju – kitsad kõnniteed, mis kulgevad pikalt kõrgete laudaedade ja hekkide vahel, vahel saab siiski aeda ka piiluda. Paar päeva tagasi ostsin uue raamatu, Milan Kundera „The unberable lightness of being“ - lõpuks ometi on miski suutnud mind keskenduma panna.
Tuleb välja, et enne puhkust Eestis pean kavandama ka puhkuse Inglismaal. Eelmisel nädalal küsis tööandja, kas tahaksin juuni alguses nädalaks Winchesteri ühe noormehe abistajaks minna. (Esimese kirjaga saadetakse meile kliendi eesnimi, vanus, vigastuse asukoht ja paari iseloomustavat lauset.) Loomulikult olin nõus, nii vähese info põhjal on võimatu keelduda, ja edasi saadeti minu profiil talle vaatamiseks. Nemad meie kohta ka just suuremat infot ei saa. Mõne päeva pärast tuli vastus, et jääb ära. Ei tea siis, miks. Kas tüdruksõber ei tahtnud majja teist noort tüdrukut või hirmutas neid mu portreepilt. (See tehti tõesti kole, vale valguse langemine tekitas lõualoti, mida mul ju ei ole!) Põhjuseid võib olla igasuguseid ja ei peaks üldse südamesse võtma, aga natuke tegi kurvaks ka. Alles alustasin isikliku abistajana ja juba tuleb ette keegi, kes mind enda majja ei taha. Nüüdseks on aga kõik kliendid abistajatega sobitatud, polegi mulle tööd anda. Alates järgmise nädala keskelt isegi leiaks koha, aga nagunii sõidan kohe Eestisse ja nii lühikeseks ajaks kuhugi ei saadeta. Hea uudis on see, et mind pannakse standby`le. 35 naela päevas telefonis kättesaadav olemise eest saada polegi paha. Ma pole veel otsuses lõplikult kindel, aga vist kutsub Bath maailmamuusika festivaliga. 3 tööhommikut vabaduseni!
Pildil on korstnad, imelikud on need siin maal.
